Üks asi, mida mulle looduses olles teha meeldib, on kujutada ette, kuidas loodus mind näeb. Näiteks, kui ma olen mõne putuka kätte võtnud, siis ma olen mõelnud, kui suurena tema mind näeb. Kas see paistab tema jaoks naljakas ja kas ma näen välja nagu mingi hiiglane. Või kui ma olen just enne kuskil jooksnud ja siis kedagi väikest näinud, siis ma olen mõelnud, et huvitav, kas nende jaoks maa vappus ja kas ma paistan nende jaoks nagu suur hirmus koll. 

Kui ma linde või putukaid metsas jälgin, siis ma vahest mõtlen, et mida nad täpsemalt teevad. Et päris lahe oleks lähemalt jälgida nende teekonda ja tegemisi, et siis teada saada, kuidas ja miks nad tegutsevad. Et kas osad ongi lihtsalt mingid laisklejad või on neil hoopis mingi kindel ülesanne ja kas neil on sõbrad ka või äkki ei saa nad üldse teistega läbi. Suvel nägin kuidas kaks mesilast kaklesid ühe lille pärast, vähemalt mulle tundus, et nad kaklevad, sest nad lendasid üksteise suunas mitu korda ja paistsid kohe kurjad ja siis ma arvasin, et nad on äkki erinevatest tarudest.

Mulle meeldib kõike hästi lähedalt uurida. Päris silmaga alati kõike ei näe, aga tegelikult on juba päris huvitav, kui saad mardikat või sipelgat hästi lähedalt näha ja näed, milline ta tegelikult on. Ma pole kunagi liblikaid vabas looduses hästi lähedalt näinud. Või päevakoer! Nad tunduvad alati nii armsad, pehmed ja karvased ja nunnu näoga. Aga tegelikult ma pole nende nägu päriselt ju lähedalt näinud.